Metskits
Ohu õigeaegseks märkamiseks on vaja head kuulmist ja haistmist. Oma suurte
liikuvate kõrvadega püüab metskits kinni pisimagi kahtlase krõbina. Metskitse
nägemisel on omamoodi eripära: liikuvat objekti näeb ta väga hästi, seisvat
objekti kehvemini. Nii kitsed kui sokud teevad ohtu märgates omamoodi
haukuvat häält, emasloom ja tall suhtlevad omavahel piiksuvate häälitsustega.
Kevadel võib looduses uitaja leida varjulises kohas lebava tähnilise metskitsetalle.
Leitud loomakest ei tasu puutuda ega kaasa võtta, sest poeg pole hüljatud, vaid
enamasti on ta ema kusagil läheduses ja käib teda päeva jooksul korduvalt
toitmas. Kui pojad muutuvad tugevamaks, hakkavad nad emaga kaasas käima,
kuni umbes aasta pärast täiskasvanuks saavad ja lõplikult emast eralduvad.