John Locke
sellega teisi. Samas, kui ta oleks need õunad näiteks mõne metalli vastu
vahetanud, mis halvaks ei lähe, ei oleks ta sellise tegevusega kedagi
röövinud.
Selle mõttega tekkis valuuta ning järelikult oli inimestel võimalik suuri
rikkusi kokku koguda, ilma, et need rikkused oleksid vastuolus Locke
eelnevalt paikapandud ideedega. Locke arvates oli inimesel õigus maale
ainult siis, kui ta seda maad viljeles, vastasel juhul maa metsistudes
muutus see tagasi ühisomandiks (Locke, 1689). Valuuta seadustab
järelikult ka suurte maalappide omamise, kui nendelt saadud vili
õigeaegselt mitte-raiskumineva valuuta vastu vahetati. Locke on pannud
paika ka teised piirid, öeldes, et igal mehel on õigus maale niikaua kuni
leidub sama palju ning kvaliteetset maad ka teistele. Samas peab meeles
pidama, et Locke omanditeooria ei käinud kütt-korilaste kohta, kes küll
enda toitmiseks maa peal küttisid ning loodusande korjasid, kuid ei