Artur Alliksaar
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.
Magusalt läbi mu loomuse põikus
üksolek mulla ja tõega,
milles peab sobima võluga võikus
lihtsalt kui lihase õega.
Kirjas on öeldud, et armastus käitub
sageli veidralt kui varas:
siseneb vargsi ja võitjana läitub
südames andumisaras.
Võrdsetes annustes õndsust ja valu
küpseb ta mürgiseis tarjus.
Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu
käib oma suuruse varjus.
Mustade merede metsikuil rannul
maastik on ohtlik ja teetu;
sääl oma pühima unelma kannul
hulgun kui jumalast neetu.
Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule
mu hõõguvaid helitiraade.
Nad lendavad tagasi väsinud suule,
nõutuse nukrusest saadet.
Kasutult kaovad kui unenäopaines
parimad päevad ja püüded.
Pilvini paisuvas jäikuselaines
lämbuvad uppuja hüüded.
Ag, et ma pihin ja kellegi juures
ei ole mu avalust vaja.
Hüljatult ebalen sünguses suures
vaikima manatud ajas.
annaabi.ee 
