Üksikuid sellele liigile kuuluvaid luuleide on saadud ka teistest hilisematest kiviaegsetest asulakohtadest. Seega on hobuse kodustamine Eestis välistatud nii väikese arvukuse põhjal ei ole see võimalik, liiatigi peaks sel juhul hobuseluude osatähtsus arheozooloogilises materjalis pidevalt suurenema, mitte vähenema. Koduhobune Eestis Kiviaja lõpul, kui luuainesesse ilmuvad esimesed koduloomaluud, metshobust meil enam esinenud, samuti puuduvad selle perioodi napis luuaineses ka koduhobuste luud. Pronksiaja lõpus (9.6. saj. e. Kr.) on hobune muutunud tavaliseks koduloomaks. Asvas ja Ridalas moodustasid hobuseluud ligikaudu 10%, Irus koguni 36% kõigist koduloomaluudest. Hobuseluude küllaltki suur osatähtsus kindlustatud asulate arheozooloogilises materjalis näitab selle liigi kõrget arvukust ning hobuse pidamist ka lihaloomana. Hobuse kasutamisest ratsutamisel annavad tunnistust
selline nagu enne talve.Ta oli kõhn. Birk ütles,et neil ei ole süüa. Ronja andis talle oma leiva ja piima. Ronja viis Birkile iga päev kotikese jahu ja herneid, et Birk saaks Undiisi tagavarale iga päev juurde puistata ,ilma ,et ta aru saaks, et keegi on jahu ja herneid juurde pannud. Talv möödus, kätte jõudis kevad.Viimaks ometi pääses Ronja metsa ,kuhu ta nii kaua oli igatsenud. Metsas kohtus ta Birkiga. Nad kuulsid hobuste kabjaplaginat ja Ronja ütles Birkile ,et ta tahab endale metshobust .Lõpuks said nad endale kaks hobust püütud.Ronja pani oma hobuse nimeks Kelm ja Birk oma hobuse nimeks Metsmüristaja. Ronja läks koju ja nägi ,et üks röövlites Sturkas oli haavatud.Loviis sidus haava kinni. Ronja küsis Kolu Peri käest ,et mis oli juhtnud. Mattis oli olnud Röövlikuru juures ja ta röövis sealt mööda sõitvaid kaupmehi ja teelisi toiduvarude ja karusnahkadega. Mattis oli just varastatud kraami hobuste peale pannud ,kui tuli Borka oma
annaabi.ee 
