naaberkihelkondadesse. Väe kogunemiskoht määrati Soontagana linnuse juurde. Kroonika mainib kolme muu linnuse mahapõletamist, kuid arvu kolm kasutamine võib olla ka üks krooniku stiilivõtteid. Hävitatud linnuste asukohtadena on oletatud Keblaste Taaramäge, Virussaare pelgupaika ja Vatla maalinna. Soontagana linnus kui kihelkonna keskus jäi alistamata. Neljandal päeval pärast Soontaganasse jõudmist pöördus vägi saagi ja vangidega tagasi. Läänemaalaste sõjakäik Metsepolesse Rüüsteretk tõi kaasa läänemaalaste ühinemise ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga. Juba järgmise sünoodilise kuu ajal, 1211. aasta 19. jaanuari ja 17. veebruari vahel, tungiti üksteisega kooskõlastatult Liivimaale. Samal ajal olid omakorda sõjakäiku kavandamas riialased, kes kogunesid koos liivlaste ja latgalitega Asti järve äärde. Seal kohtuti sakalaste ja ugalaste väega, mis neid nähes põgenes. Üks mahajäänud mees andis teada samal ajal toimuvast
Eestlased saavutasid selles lahingus ülekaaluka võidu ning läkitasid Henriku kroonika sõnul teate võidust kõikidesse Eesti maakondadesse, et olla „üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu”. 3. TURAIDA SÕJARETK, VARBOLA PIIRAMINE JA LEHOLA KUNINGAS LEMBITU 1210/1211 aastavahetuse paiku tegid sakslased koos liivlaste, latgalite ja Pihkva väesalgaga sõjakäigu Soontaganasse, läänlased vastasid kohe retkega Metsepolesse (liivi - Mõtsa Pūol, Edela-Eestis) liivlaste vastu. Kevadtalvel piirasid sissetungijad kuus päeva Viljandi linnust. Vallutada seda ei suudetud, kuid lõpuks olid sunnitud sakalased laskma linnusesse preestrid ja andma pantvange. Eestlased vastasid mitmete edukate rüüsteretkedega latgalite ja liivlaste vastu. Suvel võtsid saarlased ridalased ja revalased (kuni 4000 meest) ette suure sõjakäigu Turaidasse. Sealseid liivlasi üritati sundida kaasa tulema Riiat ründama, kuid abivägede
annaabi.ee 
