ARUTLUS INIMESTE EBAVÕRDSUSE PÄRITOLUST JA PÕHJUSTEST
Kuidas
saaks inimene jõuda nii kaugele, et näeks ennast sellisena, nagu loodus ta lõi,
hoolimata kõigist muutustest, mille aegade ja asjade vahetumine on pidanud tema
algses konstitutsioonis tekitama? Kuidas teha vahet sellel, mis on inimeses
algupärane, ja muutustel või lisandustel, mille on tema algsesse olekusse toonud
mitmesugused asjaolud ja tema enda arengud? Just nagu Glaukos,2 kelle välimust aeg,
meri ja rajud olid nõnda palju moonutanud, et ta meenutas pigem metselajat kui
jumalat, nõnda on ka inimhing niiöelda peaaegu tundmatuseni muutunud --
loendamatute tegurite mõjul, mis ühiskonna rüpes pidevalt uuesti sünnivad, aga ka
terve hulga omaksvõetud teadmiste ja eksituste, kehaehituses toimunud muudatuste ja
kirgede katkematu möllu mõjul. Me ei leia enam kuskilt kindlate ja muutumatute
printsiipide järgi toimivat olendit, seda taevalikku ja suursugust lihtsust, mille tema