E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
sa röövlite kätte ei lange.»
Röövel kiristas vaikselt hambaid.
Kui Gabriel ja Agnes tüki maad suure metsa all ara olid käinud, ütles Agnes: «Söe
juhtumine tegi mulle palju enam nalja kui hirmu. Kas usute, mul on hale meel selle vaese,
petetud röövli pärast!»
«Usun küll, aga ei või parata,» pomises Gabriel. «Teie ei tohi mitte kõiki inimesi omataoliseks
pidada, junkur Georg.»
«Aga ta on ometi ka inimene!»
«Õige küll, aga kui inimene end metselaja sarnaseks teeb, siis peab temaga ka sedamööda
ümber käidama.»
«Ta võib seal tõesti otsa leida.»
«See oleks hulgale rahvale suureks õnneks, aga ma ei usu seda. Kurjadel on visa hing. See
on kaval rebane, kes ikka nõu leiab. Pealegi ei ole ma teda nii kõvasti sidunud; mõne tunniga
võib ta ennast köidikutest lahti rabeleda.»
See sõna äratas Agnese kuldses südames äki-lise rõõmu- ja tänutundmuse tuhina.
«Te olete hea inimene
annaabi.ee 
