Mulle meeldis A. Mälgu "Õitsev meri"
plaanisid Taali ja Hannes koos elama hakata.
Mulle meeldis see, kuidas kõik teoses oli seotud merega. Kaluriküla inimesed elatusid sellest, mida
nad merest said. Nad kõik armastasid merd, nii ka Hannes, ning hea oli lugeda, kui ta Tondiojalt oli
koju tulnud ja ennast seal nii rahulolevana tundis. Mälk oskas merd väga ilusalt kirjeldada, näiteks
„Meri oli kaldaveertest tume ja näis põhjatu. Eemal aga helkis veepind ehapunast.“ ning „... kuni
paistis veel vaid sinine metsaviir ja kivine kaldariba nagu hele lõng.“ Üleüldse meeldis mulle,
kuidas Mälk kirjutas. Ta oskas väga hästi ja soravalt jutustada ning ta sõnakasutus tegi teose veel
huvitavamaks. Mõned väljendid ning laused, mis mulle silma jäid, olid näiteks „neljateistkümnene
naisesüda“, „... jõudis tüdruk oma soo kombel kiiresti ja palju küsida“, „ema südame juurde läheb
palju teid ning vähesed neist on kuivad“, „... sest mis jääb siis tütarlastele, kui mehedki hakkavad