Olulisteks valikuvõimalusteks olid metsavendlus, sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände. Punaarmees olid eestlased sunniviisiliselt mobiliseerituna kuigi tol ajal oli see keelatud. Neid sundmobiliseeriti kuna oli vähe neid inimesi, kes oleks valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Hiljem läksid ka sakslased üle sundmobilisatsioonile, mis vähendas ka eesti meeste vaba valiku võimalusi palju rohkem. Metsavendlusesse läksid need, kes olid enamasti Nõukogude vastased ning aitasid ka sakslasi Suvesõjas. Teise maailmasõja lõpuaastatel kogus palju populaarsust põgenemine läände 1944 aastal. Eestist lahkus tol aastal 80000 inimest, kelle peamiseks hirmuks oli uus NSV Liidu okupatsioon. Inimesed, kes välismaale ei läinud, rääkisid Eesti okupeerimisest täiesti avalikult. Arvan, et eestlaste valikud teise maailmasõja ajal olid päris põhjendatud, sest
seda tõsisemalt ette valmistama ja selle veduriks oli just NSV Liidu siseministeerium. Ukrainas vahetati välja parteijuht, ulatuslikud muudatused ka oblastite juhtides, kõikides nim liiduvabariikidesv.a Moldavias, toimus väga põhjalik siseministeeriumi kaadri uuendamine, sh ka Eestis. Kõikidel juhtivatel positsioonidel, al ministrist kuni allapoole on eesti nimedega tegelased. Ka Leedus oli parteiaparaadi puhastus päris kaugele jõudnud. Pm suhtimine toimus ka metsavendlusesse - uus kurss vastupanuliikumise suhtes tähendas seda, et Beria andis eraldi käskkirja, millega keelas piinamised ülekuulamisel. Taustaks see, et sisuliselt oli piinamine seadustatud 1930. teisel poolel Stalini eraldi ringkirjaga. Nüüd kui järsku tuli Beria käskkiri selle kaotamise kohta, siis on mitmetes dokumentides üsna kõnekalt kirjeldatud seda uurijate peata olekut. See teatud muutus tõi kaasa selle, et lõpetati Ukrainas, ka Baltikumis, suurte sõjaväeliste operatsioonide
annaabi.ee 
