Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud. · Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas. · Ta lendab juuni keskelt juuli lõpuni, eriti soistel ja niisketel niitudel ning metsaveertes. · Röövikud toituvad vaarika ja angervaksa, samuti ürt-punanupu, kibuvitsa ja kahkjaspunase sõrmkäpa lehtedel. Päevapaabusilm · Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu
pühade paikade, allikate, kivide, puude säilitamist. Sellised paigad olid kogukonna poolt kaitstud kirjutamata seadustega. Samuti oli rahvakultuuris mitmeid tabusid ja õpetusi, mis keelasid näiteks karjapoistel linnupesi lõhkuda, asjata puid murda ja looduse ande raisata. Kuid tänapäeval on asi kõvasti teistmoodi. Mõeldes loodusele, tulevad esmalt pähe saastatud puhkepiirkonnad, reostatud veekogud ning prügihunnikud metsaveertes ja parkides. Alati, kui räägime loodusesse minekust või puhkamisest mere ääres, siis peame me silmas eelkõige puhast ja puutumata loodust. On aga palju inimesi, kes lähevad loodusesse pikniku pidama, veedavad mõnusalt aega ja pärast, kui aeg on koju minna, jätavad endast maha palju pakendeid ja tühja taarat. Kuid mida tähendab looduse kaitsmine? Ei saa ju iga metsatuka kõrvale panna seisma korravalvurit, kes jälgiks, et prügi maha ei pandaks
annaabi.ee 
