Vägi eestlaste muistses maailmapildis
metsaskäimisega seotud lugematud käitumisreeglid, mida kõike inimene metsas olles pidi
silmas pidama.
Kuna mets oli vana-eestlaste elus väga tähtsal kohal, tekkisid neil kujutelmad metsas
elavatest ning seda valitsevatest vaim-olenditest või jumal-olevustest. Vana eesti
rahvausundi loodususus on metsavaimudel, metsahaldjatel oma kindel ja metsa valitsev
koht.
Vahest metsa minnes sidusid inimesed puu ümber mõne erilist väge omava eseme, jättes
selle anniks mõnele metsavaimule, kellega nii loodi käegakatsutav leping põhimõttel,
millel rajanevad mitmed erinevad ohvritoimingud: ,,annan sulle, et annaksid vastutasuks
mulle.'' Seda ei tehtud mitte ainult metsa astumisel, vaid ka lepituseks, näiteks looma
tapmisel, kelle hinge taheti lepitada või tapmisel tekitatava kahju heaks tegemiseks.
Inimesed ei korjanud metsast taimi, ei jahtinud loomi, mille puhul võis aimata, et need
annaabi.ee 
