EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
Ilmekaks näiteks on 1937. aastal ilmunud "Alutaguse met-
sades. Matkamälestusi" sarjas "Looduse kuldraamat" (Parijõgi 1937).
Parijõgi viljeleb publitsistlikku stiili ja tema teostes leiame dialoogi roh-
kem kui ühelgi teisel looduskirjanikul. Teadmisi looduse kohta annavad
tema teostes sageli edasi kohalikud, kes esinevad teejuhi rollis.
Metsavaht istub mättale, asetab püssi põlvedele ja ütleb: "Sellist tihnikut
tahtsite näha või? Katsuge siit läbi tungida kas või järgmise metsasihi-
nigi." Edasi seletab ta, et see tihnik on viisteist, kakskümmend aastat
vana, paiguti nooremgi, lehtpuu kasvab alul jõudsasti. See on tekkinud
maailmasõja ajal mahavõetud raielankide asemele. (Parijõgi 1937: 179)
Kohaliku inimese teadmised muudavad aja ning ajalooga seotud pai-
gaks koguni noore võsastiku. Ilma lisaselgitusteta oleks tihnikust ilmselt
raske huvitavalt kõneleda või seda sõnades edasi anda. Parijõele omane
annaabi.ee 
