Eesti kirjandus II kevad
kohtuvad väga huvitavalt ühelt poolt looduslik loomulik alge ning teiselt
poolt konstruktori hoiak, et loome mingi tehiskeele. See kokkupanek on
sümbolistlik põhjaga.
Ta torkab silma sihipäraste ettevõtmistega. Näiteks otsustab, et hakkab
kirjutam amaalikunstist ja hakkabki – teos „Galerii“.
Proosa algab 70ndate alguses ning ajastub suuremasse lainesse. Baturin
on väitnud, et ta kirjutab läbi avarilma. Algusest peale on tal olnud soov
kirjutada suur metsaromaan, kõrberomaan ja mereromaan. Need ont
eatavad eksistentsiaalsed ruumid, kus inimene liigub ja rändab. Nendes
ruumides muutub see rändamine ka mingiteks teatavateks vaimsete
otsingute võrdpildiks. Nendel ruumidel on ka teatav looduse tähendus –
inimtegevus ja loodus kohtuvad koguaeg.
„Leiud kajast“ raamatule eelnes kolmest proosatekstist koosnev kogu
„Oaas“. Selles teoses ta kujutab kõrbeekspeditsiooni ja seal on suur etnilis-
annaabi.ee 
