Urmas Sisask
kartis vanaema halvimat. Tiigi ääres ei märganud vanaema midagi, kuid kuulis ühel hetkel saalist
klaverimängu. Mängijateks olid neljal käel Urmas ja kahekümneaastane tütarlaps Viive, kes poisi
väga head muusikalist kuulmist kiitis. (Kahro 2000, lk 13-14)
Varsti koliti isa juurde Keila-Joale Meremõisa mesilasse. Seal õppis Urmas loodust jälgima hulkus
ringi, uuris pilvi, veetis koos kasuisaga lumiseid öid metsas lõkke ääres, kus nad koos puude
langetamisest maha jäänud metsarisu põletasid. Urmas õppis seal ka suusatama ja jalgrattaga
sõitma. Ühel vihmasel päeval tuli külla vanaema. Urmas pani ühe maas vedelevatest plekitükkidest
räästa alla, nii et vihmapiisad sellele kukkusid, ning sõnas vanaemale: ,,Vanaema, kuula! Kuula, kui
ilus muusika!" Samamoodi pööras ta vanaema tähelepanu kaunitele helidele ka hiljem, näiteks bussi
oodates kivikesi vastu metalset peatuseposti visates, kui kord kostusid tumedamad, kord heledamad
kõlksatused