Eesti uusaeg (1710-1900)
agraarühiskonnaga, Lätis oli sel ajal linnarahvastikku juba 12%.
Sajandi alguses oli asustustihedus umbes 4 inimest ruutkilomeetrile. 18. sajandi
lõpuks elab 11 inimest ruutkilomeetril.
18. sajandil tekkis järk-järguline rahvastiku ülejääk, mis viib sisekolonisatsioonini.
Võetakse kasutusele alasid, kus enne elatud ei oldud. Eriti terav oli probleem
Saaremaa puhul, sealt mindi mandrile ja võeti kasutusele uusi alasid. Võetakse
kasutusele ka piirkondi, mis vanasti olid tihedad metsaregioonid olnud. Eelkõige võib
rääkida Alutaguse asustuse tihenemisest, tihenes ka Saarde kihelkond. Ka uued
agrotehnilised lisavõimalused maa kultiveerimiseks muudavad mingil määral endised
sooalad elamiskõlblikuks.
18. sajandil võib rääkida ka ühest teisest protsessist toimub maalt põgenemine ja
asutakse mitmetesse naaberriikidesse, kõige rohkem Venemaale (sealt ei saadud
inimesi tagasi nõuda, tihti vahetati seal usku, kuna luterlaste ja ortodokside abielu ei