Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”
kurvale loole räägib "Mees, kes teadis ussisõnu" ka maailmade sõjast. Mitte küll päris
samasugusest nagu Herbert George Wellsi "Maailmade sõjas", aga palju puudu ka ei jää.
Esimene on kõige vanem, metsarahva maailm, kus kõik inimesed räägivad veel ussisõnu ja
saavad loomadega täiesti vabalt kõnelda. Ja selle keele õppimiseks ei ole tarvis ühegi
ussikuninga krooni, piisab ühest inimesest, kes seda oskab ja lapsele selgeks õpetab. Selles
maailmas on Põhja Konn, kes aitab metsarahval raudmeestega võidelda, looduslähedane elu,
hundid, kes annavad piima, ja karumõmmid, kes on nii nunnud ja armsad ja üle kõige
maailmas armastavad ilusaid tüdrukuid. Ja kuigi metsarahvas on vana, antakse lugejale aimu
veel vanematest aegadest tuhandete aastate tagust ilma esindavad inimahvid Pirre ja Rääk.
Teise maailma moodustab külarahvas, kes on küll metsarahvast välja arenenud, aga võtab