Talupoegade seisund enne ja pärast vallutust
Muinasaja lõpuks olid üks
talupoegade peamiseks tegevusalaks maaharimine, kus kasvatati enamasti nisu, kaera ja talirukist,
vähem ube, herneid ja teisi vilju. Tavaliselt oli taluperel üks adramaa, kuid rikkamatel oli neid rohkem.
Lisaks tegeleti ka loomapidamisega. Enamasti kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu.
Toitu saadi ka küttimise ja kalapüügi teel. Kala püüti enamasti vaid sisevetel. Ainsaks magusaineks oli
mesi, mida saadi metsamesinduse teel.
Muinasaja lõpul toimus ka suur arenemine käsitöös. Nimelt kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal
suurimad rauatootmiskeskused Eestis. Toodeti relvi, pronksehteid ja hõbeehteid. Peamiselt tegeleti
vahetuskaubandusega ning oluline oli ka vahenduskaubandus.
Valitseva kihi moodustasid Eestis rikkad suurmaaomanikud. Seega olid muinasaja lõpul varanduslik
ebavõrdsus. Külad olid jaotatud maksustamiskeskustesse ehk vakustesse. Selle alusel moodustusid ka
annaabi.ee 
