Talupoja elu keskajal
Eri perede põllusiilud paiknesid tihedalt üksteise kõrval.
Küla põldudest eemale jäid heina- ja karjamaad ning mets. Mets kuulus sageli isandale,
mitte külakogukonna valdustesse.
Hõredamalt asustatud piirkondades leidus ka külasid, kus elati üksiktaludena, nii et iga
pere hooned paiknesid teistest eraldi oma põldude keskel.
Külast eemal elasid metsamehed ja söepõletajad, kes mõisa ja sageli ka talupoegi kütte-
ning ehitusmaterjaliga varustasid. Mis puutub metsameestesse, siis õigupoolest olid nad
sageli ka maaharijad või maaharijad- loomakasvatajad, sest nende peamised tööd olid
hooajatööd, mida ei saanud teha talvel.
Talumajad ehitati käepärastest materjalidest: Kesk- ja Põhja- Euroopas peamiselt puust,
Vahemere maades kivist ning mõnel pool põletamata tellistest, mida aitas koos hoida
puidust karkass. Enamasti mahutas pere end vähestesse ruumidesse, kuhu talvel võeti
külma eest varjule ka loomad.
Talupoegade igapäevane elu kulges üksluiselt
annaabi.ee 
