See aeg on kotkastele kõige õrnem aeg, sest kui lindu häiritakse, hülgavad nad pesa ja ei tule enam kunagi tagasi. Kui kaljukotkapaaril on õnnestunud rajada pesa tugevatele okstele ning linde ei häirita, kasutavad nad sama kodu aastakümneid. Kaljukotka pesa võib olla isegi kuni 35 meetri kõrgusel ning teadaolevalt Eesti kõige tüsedam kaljukotkapesa on üle kolme meetri kõrge. Toitumine ja Saagi püüdmine Toitu püütakse rabast, rabaäärsetelt metsalankidelt, jõeluhtadelt ning harvem kultuurmaastikult. Suurema osa oma saagist püüab ta maa pealt, kuid võib ka saaki õhust haarata. Kotkal on täiuslik nägemine ning kaljukotkas on võimeline lendama kiirusel 150 km tunnis ja need omadused kombineeritult võimaldavad tal saaki kauge vahemaa tagant kinni püüda. Kaljukotka põhiliseks toituks on pisiimetajad, eelkõige jänesed, harvem väikekiskjad, pisinärilised, kährikud. Mõni
rahvusparkide loodus- ja maastikukaitsealadel elavate sipelgate elukeskkonna kaitsel ning soodustamisel. Äärmiselt oluline on hinnata Eestis säilinud metsakuklaste asurkondade seisundit ja inimmõjust tingitud muutuseid. Metsakuklaste seire on aluseks metsakuklase liikide kaitsekorralduskavade väljatöötamiseks. Seiret vajatakse ka kui ennetavat meedet kaitsealuste kuklaseasurkondade säilitamiseks ja pesade ümberasustamiseks lageraie alla minevatelt metsalankidelt, elamukruntidelt ja puhkealadelt. Hoolimata sipelgate väga kõrgest biomassist ja tähtsusest looduses on neid vähe kasutatud keskkonna ja sealhulgas erinevate koosluste bioindikatsioonis. Sipelgad sobivad keskkonna bioindikatsioonis järgmistel põhjustel: - Sipelgad on laia levikuga. Neid leidub peaaegu kõikides maismaakooslustes, kus püsielemendina nad omanad sageli dominantliigi rolli. - Nad on paikse eluviisiga
annaabi.ee 
