Metsade sääst
tallavad seemneid maasse. Kuid seejärel, kui noored puud on juba kasvama hakanud,
on karjatamine metsa järelkasvule kindlasti kahjulik. Järgneval aastakümnel
karjatamise surve metsale vähenes, sest talud tugevnesid ja rajasid juurde
produktiivseid rohumaid ja karjamaid. Sõjajärgsel ajal polnud loomade karjatamine
metsas enam terav teema, sest kariloomi oli vähem ja lagedaid rohumaid piisavalt.
Heina varumine sooheinamaadelt, puisniitudelt ja metsalagendikelt laienes samuti
nagu karjatamine, sedamööda, kuidas tihenes asustus ja suurenes kariloomade hulk.
Eriti ulatuslik oli see 18. sajandist kuni 1940-ndate aastateni. Suurim oli nn.
looduslike niitude pindala Eestis ilmselt 19. sajandi lõpul. Pärast seda, kui Eesti
iseseisvus, said talud juurde niite endistelt mõisamaadelt ning vajadus puisniitudelt ja
metsadest heina varuda kahanes. Ometi oli näiteks puisniite 20. sajandi 30-ndatel
aastatel Eestis ligi 800 000 ha