Uurimustöö eesti-, tori- ja eesti raskeveohobusest
eesti hobuse kasvatamine tahaplaanile ning hobuseid jäi rohkem Lääne-Eesti mandri aladele
ja saartele. Seega saab väita, et puisniitude ja -karjamaade, loopealsete ja rannaniitude
esinduslikul ja tänapäevani suhteliselt paremini säilinud levialal Mandri-Eesti läänerannikul ja
saartel on eesti hobune ja pool-looduslikud kooslused eksisteerinud koos kogu nende
olemasolu vältel.
Eesti hobune on pool-looduslike kooslustega seotud mitmel moel: looduslikud karjamaad,
olgu siis lagedad või metsakoplid, paese aluspõhjaga aladel loopealsed, mereäärsed
rannaniidud, olnud läbi aegade ainsad või vähemalt peamised hobuste söögimaad. Hobune on
karjamaarohu suhtes küllaltki valiv. Karjamaal söövad hobused sageli eelistatuma rohuga alad
korduva pügamise teel väga madalmuruseks. Kuni rohtu on võimalik valida, jäetakse vähem
maitsvad taimed puutumata. Lääne-Eesti ja saarte pehmetes ilmastikutingimustes saab
vastupidavat ja vähenõudlikku eesti hobust karjatada peaaegu aasta läbi
annaabi.ee 
