Betti Alveri luuletused
Nad sapiks muutsid maitsvad road
ja sõtkusid taignasse kruusa.
Aga kord kui neil vihaselt välkusid noad,
istus lävele mõtlik muusa.
Vaevalt nägid ta pilgud uurijad
hullund õekseid, kui sündiski pööre:
vaikselt laskusid mõlemad fuuriad
päästma lahti ta kinganööre.
Suvi
Taeva silmad on mu kohal
sügavad ja hellad.
Kõrgel rohelises kuplis
löövad metsakellad.
Suvi sammub üle põllu,
juustes viljakõrred,
mullas kobrutades käivad
suured pulmatõrred.
Mõdupiisku piilab õitest
ristik mesirõske.
Maasikatel magus veri
valgub ühte põske.
Õnnekruusid ääretasa.
Päeva on lukku pannud
roosipuhma õhetusse
mustad murekannud.
Rõkka, kägu! Homme juba
kustub hääl su nokas
ja meil mõlemal on kurgus
valus odraokas.
Kui ma kauges lapsepõlves
annaabi.ee 
