Eestlaste muinasusund
SUHTUMINE LOODUSESSE.
Inimesed pidasid end osaks loodusest. Arvati, et loomadel, lindudel,
kaladel, putukatel, taimedel, puudel, veekogudel, kividel, päikesel,
kuul on oma hing. Seda nähtust nimetatakse ANIMISMIKS (animal).
Looduse objektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Loodust
austati. Inimene ei pidanud end muinasajal looduse valitsejaks.
VAIMUD, HALDJAD, JUMALAD.
Usuti, et looduses on vaimud ja haldjad, kes hoiavad ja kaitsevad
loodust. Tunti metsaisasid ja –emasid, põllu- ja veevaime. Tuntud oli
koduhaldjas TÕNN, setudel PEKO (viljasalves). Jumala mõistet teati,
kuid suuri ja tähtsaid jumalaid ei olnud. Henriku kroonikas
nimetatakse jumalat – TARAPITAT (Taara), kes oli saarlaste jumal.
Hilisemal ajal austati jumal UKU’t.
OHVRIPAIGAD.
Vaimud, haldjad ja jumalad ei olnud oma loomult ei head ega halvad.
Nendega pidi hästi läbi saama. Selleks toodi ande ehk ohverdati.
annaabi.ee 
