"metsaheina" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

silmapilgul Gabrieli meelest peaaegu üleloomulik, ja üleloomulik oli ka noormehe tahtejõud, et ta sarnase kiusa-tuse vastu jaksas seista. «Mõtelge oma «seisuse peale, preili von Mönnikhusen,» ütles ta lühikese vaikimise järele kentsakalt kõlava, katkendliku häälega. «Olen ma teid pahandanud?» kogeles Agnes kohkudes. «Ei, aga ma ei tahaks, et teie hiljem iseenese üle pahandaksite.» Päike oli juba looja minemas, kui rändajad ojakese aarde jõudsid, mis siin laisalt metsaheina-maast läbi sirises. Ojakese ligidal seisis üksik heinaküün ja Gabriel leidis järele vaadates, et küünis ei tea mis ajast veel vähene osa heinu järele oli jäänud. «Taevas on meile armuline,» ütles ta rõõmuga. «Mõtlesin juba murega, kust öömaja leida. Tore ei ole küll seegi mitte ja' ara hellitatud junkur Georg tõmbab vist suu veidi krässu, aga vähemalt võib ta nüüd ometigi pehmel asemel ja katuse all puhata. Mina kui truu sulane jään küüni ukse ette valvama.»