Vägi eestlaste muistses maailmapildis
et ta hoiaks ja kaitseks metsas viibijat kõiksugu hädaohtude ja õnnetuste eest, et ta annaks
seda saaki, mida parasjagu tullakse metsa saama.
Mets võis inimese oma tihnikus eksitada, ,,metsa ära peita'', haiget teha, mitmesuguseid
haigusi tuua, teda karust murda, huntidest kiskuda või ussidest hammustada lasta jne, kui
inimene metsas end õigel viisil ülal ei pidanud, nt. mõtte, sõna või teoga metsa ja selle
taimi, puid ja loomi kuidagi solvas, rikkus või reostas. Seepärast on metsaeluga ning
metsaskäimisega seotud lugematud käitumisreeglid, mida kõike inimene metsas olles pidi
silmas pidama.
Kuna mets oli vana-eestlaste elus väga tähtsal kohal, tekkisid neil kujutelmad metsas
elavatest ning seda valitsevatest vaim-olenditest või jumal-olevustest. Vana eesti
rahvausundi loodususus on metsavaimudel, metsahaldjatel oma kindel ja metsa valitsev
koht.
Vahest metsa minnes sidusid inimesed puu ümber mõne erilist väge omava eseme, jättes
annaabi.ee 
