Kirjand Juhani Liivi loodusluulet lugedes
kohta kirjutatud luuletus - ka see on täis liivilikku nukrust. Sügise algus
muudab tihti ka minu meele nukraks. Päevad on hallid, sajab vihma,
tuul tugevneb. Linnud alustavad oma rännakut soojale maale ning
loodus on kurnatud ning väsinud ja valmistub talveunne jääma. Järele
jääb vaid mudane puru, suured porilombid ja raagus puud. See tekitab
väga tühja tunde. Ainsaks lohutuseks on teadmine, et ka loodus vajab
õitsemiseks ja säramiseks puhkust. Aga sügis annab alguse ka uutele
metsaasukatele - seentele. Pidevast vihmasajust saavad nad juurde
jõudu ning peagi pistavad nad sambla seest välja oma kübarad. Aga
kaua nemadki suudavad särada, peagi lõppeb ka nende aeg ning
väsinud loodus peitub pehme lumeteki alla ja jääb talveunne, et uuel
aastal uuesti oma ilu täies võimuses näidata.
-2-
Tuulehoog lõi vetesse,
lehed lang’sid laintesse:
lained olid tuhakarva,
annaabi.ee 
