Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
XI. 1219 (U. B. 47), et kõiki olusid läbi kaaludes ei pea ta seda
Liivimaa kirikule veel mitte tulusaks (id nondum expedire Livoniensi ecclesiaa arbitrantes), ja
lükkab palve täitmise edasi. Olud Liivimaal ja Liivimaa kirikus olid siis ju tõepoolest
kujunemata ja kindluseta. Juba oli Taani kuninga poole pöördutud abi palumisega eestlaste vastu
ja temale lubatud alistatavat maad oma riigiga ja selle kirikuga ühendada.
Kirjas 19. XI. 1225 saadik Willem'ile jättis Honorius III ka metropoolkonna asutamise küsimuse
Liivimaal saadiku hoolde. Kuna tüli taanlaste ja sakslaste vahel suureks läks, ei võinud legaat
juba selle pärast Liivimaa kiriku metropolitaanvõimu küsimust lõplikult lahendada, sest tuli ju
sellega ka kohe küsimus lahendada, kui kaugele pidi siis Riia peapiiskopi kiriklik
metropolitaanvõim ulatuma. Taani maakondade Tallinna ja Viru piiskopid allusid Taani Lundi
peapiiskopile. Ka pidi saadikul paavsti huvide kohaselt küsimus tõusma: kas on see tarvilik ja