Põhjalik kokkuvõte Vana-Roomast
barbariseerus, mis hiljem Lääne-Roomale kätte maksis. Seda põhiliselt seetõttu, et vägedes oli
suur osakaal barbaritel, kes sealset tsivilisatsiooni ei mõistnud ning omakasust lähtudes
tegutsesid.
Ristiusu legaliseerides olid kristlastel juba kirikud ning sealne piiskopkond, mis kujunesid pika
aja jooksul lähipiirkonna kristlastest. Nende seast tähtsamate, peapiiskopkondade eesotsas seisid
peapiiskopid ehk metropolidid, kel oli suurem otsustusõigus. Algsele 4 peapiiskopkonnale
lisandus 4 saj ka viies: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia ja Rooma + Konstantinoopol.
Tähtsamaid asju arutati kirikukogudel ehk sinoditel. Kristluse legaliseerimisega kasvas
kristlaste arv ning seda nähti ka karjääri tegemise võimalusena. Ka sai kirikust üks suurimaid
maavaldajaid, hoolitses vaeste ja tõbiste eest ning korraldas kooliharidust. Diötsees tetud
piiskopkonnale alluv piirkond.