Tõde ja Õigus II Terve tekst
Indrek, sinu isal oli mullu sügise jumala vaim peal, kui ta mulle kõrtsileti ääres ütles: seesinane
noormees peab kuulutama tõde ja õigust. Ja nüüd oled sa seda mulle kuulutand seal soos
kruavikaldal pajupõesa ees ja mesilase kuuldes, kui ma ajasin temaga juttu, nagu oleks ta mu
lunastaja, ning sa oled mind oma isaks nimetand, kui ma kandsin viha sinu kange isa, tema
poegade ja tütarde ning ka sinu enda vastu; sest ma ütlesin oma mesilasele, kui sind oma
metsas nägin: vuata, sa mu metetooja, sealt tuleb teispere hobusevaras. Aga just siis
hüppasidki sa üle mu kruavi, nagu oleks sa seda linnas õppind, ja hüüdsid heleda jaalega:
,,Tere, teispere isa!" Miks sa tegid nõnda, oh noormees? Miks sa tegid häbi selle vaese
vanamehele, kes elatab end oma mesilase kätetööst? Ütle, oh kallis noormees, oma
nuabrivanamehele, oma vänge isa kange vingamehele, miks tegid sa seal kruavikaldal nõnda,
kui paistis päikene?"
annaabi.ee 
