Värvid
värvitud seintega ruumides. Esimesel sajandil kirjutas Rooma arst Aulus Cornelius Celsus
värvide ravivast toimest , kuid kristluse levides hakati neid ürgsid tarkusi seostama paganlike
uskumustega ning kirik keelustas need.
9. sajandil süstematiseeris lääne meditsiini isa Hippokrates õpetused araablasest arst
Avicenna. Ta kirjeldas värve nii haiguse sümptomina kui ka ravivahendina.
18. sajandil huvitusid teadlased ja filosoofid eelkoige meteriaalsest maailmast ning
nõudsid teaduslikelt teooriatelt nähtavaid tõestusi. Arstiteadus keskendus kehaliste vaevuste
ravile, millega kaasnes kirurgia ja arstirohtude arendamine, selle tulemusena kadusid käibelt
vaimsele tervisele ja hingele suunatud varjatumad ravimeetodid.
Värviteraapia tõusis taas esile 19. sajandi lõpul. Edwin Babbit avaldas teose ,,The
Principles of Light and Colour", kus ta esitas talle maailmakuulsuse toonud ühtse teooria, mis
annaabi.ee 
