Üldine Planeetidevahelises ruumis tiirleb tohutu hulk meteoroide - üliharuldasi sadade ja kümnete kilomeetrite, tavalisi paljude meetrite suurusi, väiksemaid ja massiliselt imepisikesi tahke aine osiseid. Atmosfääri tunginud meteoroidid on nähtavad meteooridena ehk "tähesajuna" ja boliididena. Kosmilise kiirusega liikuvad meteoroidid põlevad atmosfääris: suuremad kaotavad pinnakihte, üliväikesed hävivad kogunisti. Maapinnale jõudnud meteoroide tunneme meteoriitidena. Ainult väiksemad meteoorkehad võivad säilida tahkete paladena, suuremad kehad plahvatavad Maaga põrkudes ja hajuvad ümbriskivimites ja - setetes, või kanduvad tolmu- ja gaasipilvedega kaugele. Maapinnal leitakse suhteliselt väikesi meteoriite, mis on sageli atmosfääri sattudes aeglustunud ja purunenud suuremate kehade killud. Uurides meteoriite saab tundma õppida tahke kosmilise aine ehitust ja koosseisu, selle
kaovad igaveseks. Palja silmaga näeme komeeti vaid siis, kui ta on sama kaugel kui Maa. Komeetide sabad on kaheosalised: sirge ja hele gaasisaba, suunatud Päikesest eemale ja tolmusaba, mis on suunatud piki komeedi liikumisteed. De Cheseaux oli seitsmesabaline, meenutades paabulindu. Ka komeete peetakse Maale ohtlikuks, nad võivad ka meiega kokku põrgata. 3.3. Meteoorid. Komeetidega võrreldes on meteoorkehad imepisikesed, liivaterast kuni kivirahnuni. Päikesesüsteem on täis meteoroide väikeseid kivi- või rauakilde, mis on pudenenud komeetide või asteroidide küljest. Mõnikord ristuvad nende teekonnad Maa orbiidiga, siis satub meteoroid Maa atmosfääri ülakihti, kus ta sähvatab oma suure kiiruse tõttu. Seda valgussähvatust kutsutaksegi meteooriks. Suuremad meteoorkehad ei jõua ära põleda ja satuvad maapinnale. Neid nimetataksegi meteoriitideks. Jagunevad süsinik-, kivi-, raud- ja segameteoriitideks
annaabi.ee 
