Franz Kafka elulugu, looming
hella loomust ning tema kompromissitut juurdlemist elu vaatepunktide üle nii 1910.a
alustatud ,,Päevaraamatud" kui ka kirjad. Kafka ei püüdle kusagil vormieksperimentidele.
Tema uuendlikkus (modernistlikkus) ei ole formaalne, seisneb filosoofilises kujundis.
Allegoorilis sümbolistlik on Kafka taotlus enamikus novellides ja miniatuurides. Kafka
romaanides on hoiatavaid viheid totalitaarsetele ühiskondadele. Üheski oma 3st romaanist
(v.a Metemorfoos) ei kasuta Kafka otse üleloomulikke või fantastilisi kujundeid. Protsess-
Maagilist jutustusruumi loob Kafka ühelt poolt sel teel, et jätab selle ilma konkreetsest
füüsilis-ajaloolistest seostest. Teiselt poolt, veelgi tähtsam uudse, n-ö maagilise kujundlikkuse
ja õhkkonna loomises on see, et Kafka paneb oma tegelased käituma unenäoloogika järgi
selle järgi, mida me tavalielt käsitame loogika puudumisena. Tegelased ei käitu nii, nagu
lugeja eeldaks
annaabi.ee 
