Andus Kivirähk "Mees kes teadis ussisõnu"
Retsensioon
Andrus Kivirähu viimane romaan ,,Mees, kes teadis ussisõnu" kirjeldab peategelase Leemeti,
kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks, elulugu. Leemet on alati
viimane, kes midagi teeb või näeb, olgu selleks Põhja Konna nägemine või oskus mõista
ussikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue
elustiili.
Inimesed valivad metaselu asemel külaelu ning põdralihale eelistavad nad putru ja leiba ning
ussikeele õppimiseks on nende keeled pudru ja leivaga ära rikutud. Leemet jääb viimaseks
mohikaanlaseks, kuid see ei taga talle poolehoidu ka metsas, kuna sealsed meelest nõrkuvad
ja vananevad raugad suhtuvad umbusklikult ka metsa jäänud noortesse. Leemet jääbki kahe
tule vahele ja ainus koht, kus ta end turvaliselt tunneb, on ussipesa. Leemeti parim sõber
reedab ta ja kolib koos perega külla, kus unustab ussisõnad