Kirjandussemiootika
Ka viimane seikluste jada lõpetav lüli pole juhuslik. Nägemus annab juhtnöörid,
sunnib tegutsema.
Kogu seiklustejada leiab mõtestamist kui karistus ja lunastus. “Pime saatus”, kelle
kätesse uljaspäisus satub ja “nägija saatus” e jumal, kes näitab õige tee. Pime saatus
algab seal, kus lollus; ja lõpeb seal, kus nägija saatus astub mängu.
süü -> karistus -> lunastus -> õndsus
Inimene teeb läbi metamorfoosi aga ümbrus jääb samaks, muutus individuaalne.
Metamorf isiklik, tal puudub loov iseloom.
Võrreldes seikluskronotoobiga pole antud ajajada lihtsalt päevade-tundide järjestus,
vaid pöördumatu tervik, aga pole lülitatud üldisesse ajaloolisesse jadasse, sest seda
jada kirjandus üldse veel ei tunne.
Elutee ühtib ruumilise teega. Teekronotoop suht konkreetne, võimaldades arendada
olustiku kujutust. Tegelase murrangud väljaspool olustikku, kangelane vaid vaatleb
olustikku, sekkub harva. Kangelane ebatavaline, olustik tema elus vaid üks faas.
annaabi.ee 
