Integriinid seovad rakke tsütoskeletti rakuvaheainega. Nad on heterodimeerid. Tsütoskeleti muutused - olulised organite kuju moodustumisel ja rakkude migratsioonil. Arengu põhimehhanismid on loomariigis (k.a. selgrootud) väga konserveerunud. Arenguprogrammi määravad eelkõige geenide mittekodeerivad, regulatoorsed osad. Positsiooniline informatsioon: rakkude arenguline staatus on määratud ka nende paiknemisega loote või selle osade teljel. Looted on oluliselt segmenteerunud(metameersed). Keha segmentatsioon koosneb järjestikustest korduvatest samalaadsetest üksusest, imetajate keha on ka suuremas osas segmenteeritud. Embrüo igal segmendil on oma positsiooniline väärtus kehateljel. Tema rakud on determineeritud. Positsionaalse väärtuse määravad homeootilised geenid, transkriptsioonifaktorid mis avalduvad vastavates segmentides. Rakkude migratsioon. Paljud rakud sünnivad ühes kohas, aga rändavad hiljem mujale, kus differentseeruvad ja jäävad toimima (sugurakkude
tuses ja struktuuris; see esineb ka analoogia puhul, kuid struktuuri hool- sal uurimisel võib neid sageli eristada. Oluline on homoloogse organi või struktuuri erinevatel organismidel eri kujul esinemisel üleminekuvormide olemasolul. Teiseks on homoloogsete organite sarnane (suhteline) asend eri organismide juures. Reeglina ei esine ühel organismil mitut homoloogset organit (näiteks ei saaks inglitel korraga esineda tiibu ja käsi - juhul, kui tiib on esijäseme homoloog). Erandiks on metameersed organismid (taime- lehed!), aga ka näit. hümeeniumielementide esinemine 'kõrgematel' seentel. Homoloogsed organid on sama või sarnase ontogeneesiga. Tuleb aga arvestada, et evolutsioonis võib ontogenees muutuda mitmel viisil: mitte ainult tun- nuste lisandumise teel (Haeckel), vaid ka mitteterminaalse lisandumisega, teatud ontogeneesi etappide kadumisega, asendumisega. Homoloogia kaudseks, kuid heaks kriteeriumiks on konvergentsitest: kui kahel võrreldaval takso-
annaabi.ee 
