Arvo Valton
Novellikogus "Õukondlik mäng" (LR 1972) aktualiseerib
Valton ajaloonäidete inimliku negatiivsuse avaldumisvorme, mis on kõnekad üle aegade.
Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton üha
uute väljendusvahendite otsingule. Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi
unemaastike" (1975) unenäo-ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse
alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile teisitiolemise metaloogilise erikuju. 1970.
aastate keskel muutus Valtoni looming zanrite poolest mitmekülgseks; novellide kõrvale
ilmusid romaanid, aforismid, luuletused, näidendid ja lasteraamatud. Novellikogudes
"Mustamäe armastus" (1978) ja "Võõras linnas" (1981) paiguti tugevnenud publitsistlik
allhoovus on allutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi.
Valtoni romaan "Teekond lõpmatuse teise otsa" (1978) on ajalooline, selle mängupaigaks