V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Küllalt sest jändamisest!» ütles preester hambaid kiristades.
Võidetuna, murtuna vabises tütarlaps ta käte vahel, täiesti tema võimuses. Juba tundis ta
himurat kätt oma kehal kobavat. Ta tegi viimase pingutuse ja hakkas kisendama: «Appi,
appi! Vampiir, vampiir!»
Keegi ei tulnud appi. Ainult Djali oli ärganud ja mökitas haledalt.
«Vaiki!» ütles preester hingeldades.
Preestri embuse eest rabeldes puutus mustlastüdruku käsi põrandal äkki mingi külma
metallasja külge. See oli Quasimodo vile. Tütarlaps haaras sellest nagu viimsest lootusest
kinni, tõstis vile huultele ja puhus kõigest jõust. Vile kõlas heledalt, teravalt, läbilõikavalt.
«Mis see tähendab?» küsis preester.
Peaaegu samal hetkel tundis ta, kuidas tugev käsi teda üles tõstab. Kamber oli pime ja
preester ei näinud, kes teda niiviisi kinni haaras, kuid ta kuulis, kuidas kellegi hambad