NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Grigori Kromanov, Adolf Šapiro, Mikk Mikiver, Jaan Tooming, Evald Hermaküla,
Kaarin Raid, Kalju Komissarov, Raivo Trass, Ingo Normet, Merle Karusoo, Lembit
Peterson, Ago-Endrik Kerge, Kaarel Kilvet, Juhan Viiding jt. Kümnendi algupoolt on
nimetatud suisa eesti teatri kuldajaks, milles olid koos noore režii põnev uudsus
ja vanameistrite 34 küpsus (Vellerand 1991: 69). Tervikuna liikus teater 1970.
aastatel sünteesi poole: psühholoogiline realism ühitati modernismi ja
metafoorsema vormikeelega; sama arengusuund oli omane algupärasele
näitekirjandusele. Ühiskonnas üha süvenenud tendentsid – kaksikmoraal,
kõlbeliste väärtuste devalveerumine ja süsteemi üldine absurdsus – tingisid
teatrikunstis fookuse nihkumise eksistentsiaalsetelt küsimustelt rohkem inimese
ja sootsiumi vahekorrale. Teater väljendas erineval moel ja erinevates vormides
(kriitika, iroonia, absurd; ka ühiskonnast ärapööramine) põhimõttelist opositsiooni
annaabi.ee 
