Eesti teatri ajalugu II
lavastust.
Karusoo on omapärane, sõltumatu mõtlemisega lavastaja. Paljud lavastused on ta teinud
väljaspool riiklikku teatrisüsteemi, kuna on seisukohal, et teater kui etendusasutus on
peaasjalikult majandussmehhanism, mis piirab loominguvabadust. Ta oli üks esimesi
teatritegijaid, kes pöördus vabatruppide ja projektide rajale.
Karusoo esimesed lavastused olid lähedases metafooriteatrile. ,,Popi ja Huhuu" oli sõnatu,
üksnes füüsilisel tegevusel põhinev lavastus, milles Tuglase koera ja ahvi lugu mängiti inimliku
eksistentsi võrdpildiks. Mõned järgnevad lavastused uurisid kriitiliselt haritlaste rolli
ühiskonnas, näiteks ,,Cinzano", kus intelligentse inimese elutühjus ja sisemine meeleheide
andsid tunnistust nõukogude elukorralduse vigasusest.
Karusood erutasid sotsiaalsed probleemid, mida kaasaegne draama paraku kajastas nõrgalt.