20. SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID
Roi" (Kuningas Ubu), tuginedes tõdemusele, et inimese elu ja püüdlused on niivõrd ebaloogilised ja
keel suhtlemisvahendina nii puudulik, et ainus väljapääs on naerus (3, 258). Absurditeater on seotud
Albert Camus' filosoofiliste vaadetega (esse ;,Sisyphose müüt", 1942). Kuid erinevalt Camus'st või
Sartre'ist ei lasku absurditeatri autorid arutlusse elu mõtte või mõttetuse üle, vaid näitavad olemise
absurdi mitmetähenduslike visuaalsete metafoorida kaudu. Absurditeater umbusaldab rangeid
loogilisi skeeme, põhjuslikke seoseid järgivat mõtlemist ning isegi keelt kui tunnetuse tööriista.
Eelistatakse keha- ja ruumikasutusel põhinevaid kujundeid, mis on suunatud pigem meeltele kui
mõistusele (1, 348).
Absurditeatri peateema inimese olemisseisund maailmas on loomult universaalne,
üldinimlik. Absurditeatri suured sümbolpildid kõnelevad elu korrastava väärtusastmiku
puudumisest
annaabi.ee 
