Vargamäe läbi Andrese pilgu
matuse meeleolu. Paljude laste suremine läbi katku ja tagatipuks järelejäänud
laste saatus - noor Andres kroonus, Indrek linnas õppimas, tüdrukud mehel ,
ainult väike Ants veel kodus. Kui kauaks sedagi?! Mees tahtis, et keegi
kindlakäeline võtaks tema talupidamise üle. Jäi justkui mulje, et raske maatöö
tegemine oli tema viis põgeneda sellest jubedast argipäeva õudusest. Võimalus
olla oma unistusega, mille läbi jõuda õnneni, tundus niigi saavutamatu. Mina kui
mesterahvas põgenen suhete argipäevast töörüppe igal võimalusel, lootes, et
suhteprobleemid lahenevad ise. See on meie mõlema viis kui just mitte
enamuste Eesti meeste viis põgeneda oma probleemide eest. Selleasemel, et
tegeleda inimestevaheliste probleemiga, põgeneme hoopis ületöötamise rüppe,
mille suremusega oleme juba Euroopa esinumbrite ligidal.
Teos tundub aegumatu ka tänapäeval. Meile vaatavad vastu samad
probleemid, millega Andres kokku puutus. Probleeme on raske tunnistada