Soome kirjanduse ajalugu
Cajanuse
luuletus (Etkös ole Ihmis parca) mille ta sepitses vist surivoodil, erineb senisest
soomekeelsest kirjandusest kahes suhtes: väljenduse haruldase intensiivsuse ja keelelise
küpsuse poolest. Värsitehnika seisukohalt vaadatuna on Cajanuse laul niisama hämmastav
õnnestumine nagu filosoofilise mõtteluuletusena. Värsimõõt raske ja nõuaks veel tänapäevalgi
kasutajalt märkimisväärset osavust. Teine 17.sajandi tähtis luuletaja oli Matthias Salamnius,
esimese soomekeelse messiaadi autor. Kui Cajanuse luuletuse väärtuseks oli nägemuse
jõulisus ja keelekasutuse ilmekus, siis Salamniuse väärtuseks on sõnastuse sujuvus ja
ulatusliku kompositsiooni valitsemine. Stiil ei ole nii lööv ja särav nagu Cajanusel aga see on
hea "normaalstiil". Soome laulikutest kasutas sõjakoleduste kurtmise teemat Gabriel
Calamnius 11-laululises , rahvaluule värsimõõdus kirjutatud tsüklis "Soome leinalaulud".
Calamnius esindabki juba hilisemat aega, 18