ahvena ja säga isegi lõhet. Tõenäoliselt oli sel ajal järves rohkesti ka siiglasi jt hapnikunõudlikke kalu. Ökosüsteemi seisund Võrtsjärv kuulub kihistumata veekogude eutroofsete järvede hulka, millel esineb mõningaid argillotroofseid jooni (saviosakeste ja muu mineraalse sestoni rohkus veel), mis ei lase täielikult ära kasutada järve suurt biogeensete ühendite varu. Võrtsjärv on oma ajaloo jooksul läbinud oligo- ja mesotroofse taseme, olnud vahepeal isegi alkalitroofne (lubjatoiteline) ning jõudnud nüüd tugevalt eutroofse ja hüpereutroofse järve piirile. Troofsusastme tõus on viimasel ajal olnud üsna suur, mida näitab ka paljude tundlike bioindikaatorite kadumine. Järve hüpereutroofeerumisi pidurdab vee tugevast segunemisest tingitud hea gaasireziim ja vee suur puhverdusvõime. Võrtsjärve tüpoloogilistest iseärasustest tingitult on omalaadne järve aine- ja energiaringlus. Nagu väidab H
taimkatte, mulla loomastiku, mikrokliima muutumist. Seoses turba pideva tekkimisega pakseneb iga aastaga turbalasund ja ajapikku langeb mullaviljakus, mis muudab taimestiku liigilist koostist; soos kasvavad järjesr vähenõudlikumad taimeliigid, mille jäänustest mood toitesoolade poolest järjest vaesem turvasmuld. Kestva turbatekke protsessi tagajärjel kujuneb madalsoo, mis tavaliselt on soo esimene arenguastmeks, ajapikku mesotroofse turvasmullaga siirdesooks, see omakorda soo viimaseks arenemisstaadiumiks toitekehva turvasmullaga rabaks. Viimase arengus võib eraldada kaht astet. Neist esimeses, oligotroofses faasis on raba pind kumer ja vesi pinnases liikuvam kui teises, dustroofses arengufaasis. Viimane saabub rabaturba pideva juurdekasvu tagajärjel, mis raba servaalal on tavaliselt suurem kui raba keskel. Dustroofses faasis on raba
annaabi.ee 
