"mesipuukatuse" - 1 õppematerjal

Viivi luik referaat

See, mida ma selgelt öelda tahan, pole inimeste keel, on lapse lalin, ja ma olen sellest kohkunud. Esimene mälestus on sellest, et ma ei oska ennast väljendada ja pean ometi kuidagi ennast arusaadavaks tegema. See mälestus on nagu kokkuvõte kogu järgnevast elust. Teine mälestus umbes samast sõnade-eelsest ajast: maailm on roheline ja kuldne, võililled õitsevad ja noor rohi haljendab. Isa värvib tühja mesipuud. Tunnen vaha ja mesilaste lõhna, sest mind on pandud maas lamava mesipuukatuse sisse istuma, et oleksin jalust ära. Olen seal endaga väga rahul, kuid välja ronimine tundub väga keeruline. Vahetevahel see mõte siiski võlub mind, aga ma lükkan väljaronimist edasi, tean, et see on keelatud. Tahan suuremeelselt, et see RAHU kestaks, et isa seal lähedal rahulikult nokitseks, et kõik see roheline ja kuldne poleks minu ronimisest häiritud. Olen tasa ja vaatan ringi, mõnulen ja naeran. Saan aru, et mina olen väike, aga maailm on SUUR! Kolmas mälestus on 1948