Juhan Liivi looming
.."
,,Oh sa mustakuuene rahvas"- ... ükskord tunned, et eluvägi su sees, ükskord
tunned, et elav on eesti mees (-väljendab usku, et kord saabub vabadusepäev).
,,Kas ma Eestit unes nägin"- ... nägin laineid laevu täis, nägin viljarikast randa,
murehõlm ta ümber käis.
Kodumaa saatus ühineb luuletaja tunnetuses ta enda raske saatusega. Hingelist
ühtekuuluvust ja ustavust väljendab võrdpilt kõigist ohtudest hoolimata visalt
oma kodu poole lendavast mesilinnust.
,,Ta lendab mesipuu poole"- ... ning hing, oh hing, sa raskel a´al- kuis ihkad sa
isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal: kuis ihkad sa isamaa poole! Ja
puhugu sulle säält surmatuul ja lennaku vastu surmakuul; sa unustad surma ja
hoole, kui kotkas tõused ta poole.
,,Vangis"- ... sest seegi, sinu kurbus, on kurbus sinu kodu eest ja ilmas, on
kõiges maailmas sa kaotad sellegi käest.
,,Nutt"- ... et väiksel rahval suure kasuks tarvis kaduda (Eestimaa oleks nagu tall
annaabi.ee 
