Hiir rätsepaks
Taat siis reisi ette võttis:
sepalt uue kirve tõi,
vana saare juurde tõttis
terariista tüvve lõi.
Juba valgeid laaste langes
löökidest ju kajas laas...
Taat on tegevuses kanges,
mõtleb: ,,Peagi puu on maas!"
Äkki tüvest keegi hüüab
härdalt nagu silmavees:
,,Miks mu eluaset püüad
hävitada, kulla mees?
Aastaid üle mitmesaja
kasvas puu ja varjas mind.
Ära lõhu minu maja,
armas taat, ma palun sind!
Tean, et vastset paati vajad
vana ei pea enam vett;
tean, et mesilinnu-majad
annaks sulle maitsvat mett.
Samutigi kalastada
ilma paadita ei saa.
Siiski palun halastada --
jäta puu veel kasvama!
Selle tasuks sind ma orjan
kuniks elu antud sull',
metsast mesikärgi korjan --
neid ju küllalt nõlvakul;
kalad sulle koju kannan,
vili kasvab nagu sein,
loomadele toitu annan --
igaks talveks valmis hein."
Mõtleb taat ja istub maha,
pika piibu põske lööb,
viskab kirve aia taha.
Las nüüd rooste seda sööb!
Ei tal ole enam vaja
tunda muret, teha tööd --
annaabi.ee 
