Herilane
putukas, kes pole ei mesilane ega sipelgas. Tüüpiline herilane on mesilasest saledam ja
pole nii tihedalt kaetud karvakestega, kuna ei korja tolmu. Karvad on siledad ja sirged,
mittehargnevad. Enamiku herilaste värvus koosneb mustadest ja valgetest karvadest ning
laikudest. Erinevalt mesilastest herilased toidavad järeltulijaid mitte taimse toiduga, vaid
teiste putukate ja ämblikutaolistega, kuid enamik herilasi nagu mesilasedki, teeb seda
spetsiaalselt ehitatud pesas. Enamiku herilaste värvus seisneb mustades ja valgetes
ribades ning laikudes. Tavalise herilase hammustus on vähem ohtlik kui mesilase
hammustus. Kuid mesilane, jätnud hüvasti oma nõelaga, hukkub, herilased aga võivad
nõelata korduvalt, ja nendega ei juhtu midagi. Isegi kõige kergemini herilase mürki
taluval inimesel tekib nõelamise kohal põletikukolle: mõneks tunniks ja isegi ööpäevaks
haava ümber tõuseb temperatuur, tekib paistetus