V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Mõnes linnajaos oli
juba kuulda kõnekõma ja lärmi, ühest kohast kostsid tornikella helinad, teisest kohast
haamri-löögid, kolmandast sõitva vankri kolin. Siin-seal katuste kohal tekkis suitsukiharaid
nagu määratu vulkaani lõhedest. Kobrutades rohkete sillasammaste juures ja paljude saarte
neemedel, sillerdas jõgi hõbedaste voltidena. Teispool linnamüüre kadus pilk suure
helvendava udusõõri taha, kust ähmaselt paistsid lagendike ebamäärased jooned ja
mäenõlvade kaunid ku-merused. üle pooleldi ärganud linna levis iga laadi hääli. Idapoolsest
taevast ajas hommikutuul valgeid pilveudemeid üles, kiskudes neid lahti mäenõlvakute
uduvillaku küljest.
Mõned piimakruusidega eidekesed näitasid Jumalaema
485
kiriku ees üksteisele hämmastunult kummalisel lõhutud peaportaali ja kaht kivipragude
vahel hangunud tinajuga. See oli kõik, mis öisest märatsemisest järele oli jäänud.
Quasimodo lõke tornide vahel oli kustunud
annaabi.ee 
