Merikotkas
kolmkümmend aastat tagasi oli meie suurimaid röövlinde järele jäänud vaid kuni
mõnikümmend paari. Praeguseks on asurkond oma elujõulisuse taastanud. Möödunud sajandi
teisel poolel hakati üha rohkem kasutama kloororgaanilisi ühendeid (DDT jt.), nende
loodusesse sattunud jäägid kippusid saama saatuslikuks merikotkale. Kuigi selle liigi arvukus
hakkas Eestis aegamööda vähenema juba varem, ei kasvanud 1968. aastal lennuvõimeliseks
teadaolevalt ühtegi merikotkapoega. Prognoositi merikotka kadumist võib-olla juba sama
inimpõlvkonna vältel. Merikotkauurija Tiit Randla nimetas 1968. aasta "mustaks merikotka-
aastaks" ja lootis, et see ei kordu. Kuid "mustaks" kujunesid ka 1971. ja 1975. aasta. 1970.
aastatel pesitsesid Lääne-Eestis ja läänesaartel kotkad edukalt vaid kolmel korral, asurkonnale
andsid tuge viljakamad Peipsi-äärsed paarid. Ent seitsmekümnendate teisel poolel
kloororgaaniliste ühendite laastav mõju vähenes ning alates 1977
annaabi.ee 
