Jaan Kross
pääses ta 1954. Järgmised viisteist aastat tegutses ta Tallinnas tõlkija, luuletaja ja erudeeritud
esseisti- publitsistina, saades kirjanduse uuendajate peamiseks juhiks ja võimulähedast kriitikute
peksupoisiks. Tema 1958. aastal ilmunud esikkogu "Söerikastaja" järgi loetakse uue perioodi
algust eesti luules, sellele järgnesid eraldi väljaandes satiiriline poeem, kolm luulekogu ja
valikkogu. pärast seda on Kross siirdunud jäägitult proosasse ja teeninud nimelt sealt oma
püsivad meriidid. Iseloomulikult käsitles kriitika noorautorist Krossi eeskätt satiirikuna.
intelligentne, haritud ja läbilöögivõimeline Kross ruttas kritiseerima nõukogude elu ebakohtasid
niivõrd, kui see võimalik. Ta kirjutas bürokraatidest ja laiskadest kommunaalametnikest, kes
takistavad uur ja avarduvat nõukogude elu. Jaan Krossi inimene, eriti autori varasemas luules,
on tugev, töökas, rõõmus kodanik. [- - -] Tema usutunnistus on vana ning pehastunu hävitamine,
annaabi.ee 
